Kuidas aiavõrkaed roostet ennetab?

Tänapäeval kett-aiadkasutatakse elus üha laialdasemalt ja nõudlus selle järele järk-järgult suureneb. Enamik aiavõrkaedu paigaldatakse õue. Inimesed küsivad konksude järele, kui nad on iga päev tuule, päikese ja vihma käes. Kuidas lillepiire sellises keskkonnas roostetamist takistab?
Esiteks on ketiga aia sisestruktuuri muutmise eesmärk vältida rooste teket. Näiteks võib see olla valmistatud erinevatest korrosioonikindlatest sulamitest, näiteks roostevaba terase valmistamiseks lisatakse tavalisele terasele kroomi ja niklit. Kaitsekihi meetod: metallpind kaetakse kaitsekihiga, et isoleerida metalltoode ümbritsevast söövitavast keskkonnast ja vältida korrosiooni. Galvaniseerimise, kuumkastmise, pihustamise, kastmise, pihustamise ja muude meetodite abil kaetakse staadioni aia pind korrosioonivastase plastkihiga, et vältida terase korrosiooni vee ja õhu toimel.

Erinevusketiga aedkastmine ja aiavõrgu pritsimine:
1. Välimuselt on plastkattega aia pind paksem kui plastpihustatud aial. Plastiku paksus võib ulatuda 1 mm-ni, samas kui pihustatud aia paksus võib ulatuda vaid 0,2 mm-ni. Plastikust kastmispinna seina paksusest on näha, et plastkastmispiire sobib kasutamiseks välitingimustes, samas kui plastpihustuspiire sobib kasutamiseks siseruumides.
2. Detailide osas näeb plastkattega aiavõrk välja määritud, samas kui plastpihustiga aiavõrgu puhul on keevitamise ajal näha ka tööpunkte (jootekohti), seega on plastkattega aiavõrk rohkem.
3. Plastikuga kaetud aiavõrk on käega katsudes sile ja tundub nagu vaha, samas kui plastiga pihustatud aiavõrk on kare (see pole liiga märgatav, kui neid kahte omavahel võrrelda).
4. Aia hinna poolest on sama kruviga ja pihustatud aed odav. Sama viimistletud siidlõime ja plastiga kaetud aia hind on odav. See on ka põhjus, miks ostetakse kõige enam kommertskasutuseks mõeldud kastmisvõrke.
Sarnasusedketiga aedkastmine ja aiavõrgu pritsimine:
Kõik need on valmistatud PVC-st (polüetüleenist), lõhnatud, mittetoksilised, vaha meenutava tundega, suurepärase madala temperatuuritaluvusega (madalaim kasutustemperatuur võib ulatuda -70–100 ℃), hea keemilise stabiilsusega ning taluvad enamikku happeid ja leeliseid. (Ei ole vastupidav oksüdeerivate omadustega hapetele), ei lahustu toatemperatuuril üldiselt lahustites ja neil on madal veeimavus. Stabiilne; ei ole hapete ja leelistega kergesti korrodeeruv; kuumakindel ja leegiaeglustav (leegiaeglustaja väärtus üle 40).